August Tamme päevaraamat

Sain synnipäevaks seekord valdavalt isetehtud asju, enamasti raamatuid. August Tamme päevaraamat on jälle yks selline huvitav kodulooline dokument, iseäranis, kui õnnestub see mingit otsa pidi konteksti sättida. Sest kuidas need saarlased-muhulased-hiidlased just omi asju seal 20. sajandi alguse Kaugu-Idas ajasid, pole ju siiani ajaloolaste käega sugugi läbi kirjutatud ja võib-olla ongi see teema, mis võiks pakkuda huvi, kui oleks isiklik seos, aga mingil hetkel võib siis ilmneda ka asju, mida oma sugulaste kohta ehk parema meelega teada ei tahakski. Mulle tundub, et see Tamme päevaraamat on just yks sinnakanti asi. See, et oli kõva naistemees ja New Yorgis koolitatud Nõukogude kinooperaator, selleks, aga mulle hakkas tunduma, et seda lugu seitse aastat oodanud pruudist, kes Vaikse ookeani rannale kohale sõidab ja siis peigmeest ära ootamata jälle segastel asjaoludel Eestisse tagasi läheb, olen ma varem juba kusagilt kuulnud. Hakkasin kontrollima Enn Nõu "Mõtusekuke viimsest kogupaugust", aga tema jälgitav Vassili koos perega Linda kylast kyyditatakse märtsis 1931 ja August Tamme Linda-afäär leiab aset septembris 1931. Kalur Meisterson figureerib kyll mõlemas loos ja lõpud lähevad ka kokku, 1937. aastal tuleb Unja-Bomi kullakaevandusse järgmine sats Vladivostoki lähistelt kyyditatud eestlasi, sh ilmselt siis ka päevaraamatupidaja August, kes näib rohkem seotud olevat olnud Liivi kylaga.
Ehk nagu lausub Veeratsi Mare Enn Nõu vahendusel - Kas mägi saab mäega kokku? - Ei saa. Aga inimene inimesega kyll.

Rare exports

Kolmanda advendi ja areneva angiini puhul vaatasime kitsamas perekonnaringis linateost "Rare exports", mida ei saa siinkohal jätta kiitmata. Vana hea Lapi (mitte saami!) huumor; sobib ka võrdlevatele folkloristidele. Lisaks veel oluline sotsiaalne mõõde ja töötute ymberõpe ääremaade kasinates oludes. Ma oleks peaaegu nõus, kui mõni neist ymberõppinud lummutistest mulle iPadi asemel RE fännisärgi tooks. Intertekstuaalse paralleelina võiks (lisaks Rosa Liksomi Lapi-juttudele) viidata ka Kiviräha "Romeole ja Juliale" - inimkultuuri allakäik ja selle jäänuste järk-järguline taas-ylevõtmine muude eluvormide poolt algab sellest, et inimeste keskelt kaovad naised. _Mitte yht_ naistegelast ei ole selles filmis. Ja õige kah.

Rein Langi kõne teaduskollektsioonide eksponeerimise konverentsil*

Unusta ära! Unusta ära! Unusta ära!
Unusta ära oma minevik ja traumad!
Ära unusta, et need on riigile koormaks!
Ära ahnitse enesele tarbetuid mälestusi!
Tarbetut kila-kola, mis takistab arengut!
See ei ole sinu oma!
See kuulub riigile!
Anna siia!
_________
* Tegemist on luuletusega, mis peegeldab autori isiklikke seisukohti. Luuletus on autorikaitse objekt ka oma elektroonilisel kujul.

Kadripäev

Tuule valgel
käima pean, kui sügisöösse astun.
Mühav väli endasse mind kisub,
pilgeni täis pimedust ja hääli,
lennul lehti, nägusid ja silmi
helvestena hajusaid ja õrnu,
nugateravaid ja tumenevaid.
Tuule valgel käin
üle maa, mis kinni hoiab jalgu
raske armastusekoormaga.
Vana mere mõrusoola hingan,
seda janutamast eal ei lakka.
Ohatanud huulil vannun truudust.
Tuule valgel, sa mu arm ja häbi,
elad veel ja okkaid ihhu torgid.
Oma vere vihast koske kuulen.
Tuule valgel käin
tähe all, mis kauaks pilve peitu
oma uhked kiired unustas.
Lahti mind ta sirendus ei lase.
Suured luiged lendu lahvatavad.
Üksi mind ei jäta igavene
rändur tuul.
Ta valgel käin.


Just selline oligi kadripäev Koguvas. Kyll see Debora juba teadis, kuidas sellest kirjutada, kolmkymmend viis aastat tagasi juba.

Talendid koju

Kes iganes selle mõtte ka väljendas, tegi ta sellega tegelikult karuteene eestlaste niigi haprale yhtehoidmise tundele. Selle lause ylesehitus vihjab sellele, et on kaks kvalitatiivset kategooriat: talendid ja need, kes seda ei ole (nimetagem neid edaspidi lyhiduse ja alliteratsiooni mõttes ’tohmaniteks’) ning et on olemas kaks ruumilist kategooriat, ’kodu’ ja ’võõras maailm’ (selle termini toon sisse Lotmani „Kunstilise teksti struktuuri“ põhjal). Niisiis, kaks niisugust binaarset opositsiooni. Talendid on kusagil mujal, täpsustamata laias-võõras maailmas ja tohmanid on kodus. Väga ilmselt on negatiivne konnotatsioon esimese paariku teisel ja teise paariku esimesel osisel. Milline aga oleks soovitatav olukord? Kas pelgalt meie talentide koduseinte vahele sulgemine, et nad jumala pärast võõral maal oma oskustega kellelegi teisele kasu ei tooks (puhas eestlaslik sinine kadedus ja pingeline püüdlus luua olukord, et naaber sinu kulul ei rikastuks) või siis lausa maksimumprogramm ja puhastus, kus talendid loovad kodus Eesti põlve uueks, aga tohmanid on neil nelja tuule poole jalust minema saadetud (ja paras sellele laiale maailmale siis!)? Asjaolule, et talentidel siiski kodus nalja teha ei kavatseta lasta, viitab lendlause teine pool, käskivas kõneviisis „Koju!“. Nii tavatsetakse eesti keeles öelda koerale. Talendilt eeldatakse, et ta kuuletub nagu koer juba kutse peale, ilmselt kehtib sama kaup ka tema edasisel tegutsemisel kodupiirides. Selline kurjakuulutav perspektiiv siis. Mõistagi teeb see inimesi ärevaks, nad ainult ei pruugi oma ärevuse põhjust nii yksipulgi sõnastada.
Jah, möönan, ma yleinterpreteerin seda õnnetut lausekest kurjemini kui hädapärast peaks. Aga ikkagi ma arvan, et suust välja lipsatavaid riikliku tähtsusega lendlauseid peaks natuke hoolikamalt divaisima, kui juba asi ette võtta. Selline implitsiitne vastanduste loomine ei aita meid edasi. Miks ei võiks „Talendid koju“ asemel propageerida liikumisvabadust – see õpetab minu hinnangul väga efektiivselt, et ’sees’ ja ’väljas’ on väga suhtelised mõisted, ’talendist’ ja ’tohmanist’ rääkimata.

Hylgenahkade soolamine

Hiljuti sattus mulle kätte (piinlikult keeletoimetamata) propagandabuklett kihnlastele hylgepyygiõiguse tagasi andmise vajadusest. Nyyd leidsin (taas hoopis muudel eesmärkidel) Kirjandusmuuseumi Virtuaalses Keldris sorides sellele paariku möödunud sajandist - Kalanduskoja lendleht nr 1 veebruarist 1937. Kuulub Arhiivraamatukogu pisitrykiste kogusse. Lisaks sellele, et nimetatud yllitisega tutvumisest on kindlasti abi kihnlastele nende pyydlustes, toimib see ka valgustava abimaterjalina metafooride päritolust ja algtähendusest aru saamisel: nahk soolas, keretäis soolas, nahka turule tooma...
Korralikult soolatud nahad võivad laos seista tegelikult määramata aja.

Art Must Be Beautiful

Kes veel pole käinud, marss, vaatama! Rael Artel on imet teinud ja Marina Abramovići maale toonud. Ida-Euroopa 20. sajandi ajaloos juurduv anarho-feminism oma rajumal kujul. Freedom is just another word for nothing left to lose.
Näitusel verd otseselt ei lenda. Kammitakse juukseid, syyakse sibulat, istutakse valgel hobusel. Aga nende lihtsate vahendite sisse on pakitud nii palju kysimusi maailma toimimise kohta, et ka sada semiootikut seda ära seletada ei jõua. Minu kaledat feministihinge see näitus igatahes kõnetas.

Raamatukirjastus

Vaatasin isiklikel põhjustel ERR arhiivist yhte Maire Aunaste saadet, kuhu oli kutsutud ka yks kirjanik, kellest ma midagi kuulnud polnud. Sihuke vändagängsteri tyypi isik. Kuna aga nimi viitas merekirjandusele, mis mind taaskord väga huvitab, vaatasin kõikenägeva guuglikiikriga järele. Ja ennäed! Loodud on lausa kirjastus selle mehe tarvis, Raamatukirjastus! Eesmärgiks - raamatute kirjastamine. Nii kena. Kirjastuse tegevust ja muid huvitavaid syndmusi kajastab ka kõigi turundusreeglite kohaselt yles ehitatud koduleht koos blogiga. Sihtgrupid paistavad paikevat selliste väljaannete kasutajaskonnas nagu Delfi, Kroonika ja Naisteleht; kirjandussyndmusi on toimunud nii Viru keskuses kui ka Hellamaa rannas Hiiumaa Tarbijate Ühistu liikmepäeva raames.
Ei noh, mis seda rääkida, isegi koduse köögilaua tagant lahkumata võib interneti vahendusel teinekord uusi teadmisi omandada (ma siiski ei riskiks siinkohal kasutada väljendit "targemaks saada").

Heeringate auks

Kuna allpool järgneb tõenäoliselt yks vähem tuntud tekste eesti luuleloos, lubatagu väike saatesõna. 1932. aastal moodustati OÜ Kalandus, mis sõitis viikingite eeskujul viiel laeval Maailma Otsa, Islandi põhjarannikule heeringaid pyydma, pardal teiste hulgas kaks tolli-inspektorit, kes pidid valvama selle yle, et heeringad saavutatakse Eesti territooriumiks loetavatele laevadele pyydmise, mitte ostu teel. Ilmselt tekkisid Eesti ametnikel mingil hetkel siiski sihelmised kõhkuseld selles osas, kust jookseb Eesti piir, ja kodusadamasse tagasipöördumisel ei oodanud kangeid merehulguste isandaid mitte aupaugud (nagu tervitati oma heeringapyydjaid Soomes), vaid tollimaksunõue.

Heeringate auks.

Ma tunnen, nüüd vist teisiti ei lähe,
kui seekord keegi peab kandma hoolt
ja looma tuju, mida on nii vähe:
aupaugud olgu siis ka minu poolt.

Kui veider, piduliku pilgu ajal
võib siiski juhtuda nii kurba tõtt,
et kuningheeringale meie rajal
sai osaks hoopis leige vastuvõtt.

Ei kõmakaid, ei tervituste vilet,
just nagu poleks meie asi see.
Kui tahad maale, näita tollipilet;
või mere poole ette võta tee.

Kas pole sellest unistatud ammu,
kuis ise heeringa saaks võrgusse.
Eks nõndapea, kui keegi astub sammu,
ta saadetakse soojalt põrgusse.

Näib nii, et kroonule teeb viha juba
üks kaugemere kalapüügi sõit,
seepärast oma õnnistust ei luba
ta ettevõttele, kust paistab võit.

Näib nii, et sügavamast veest ei tohi
me miskit laevalaele vinnata.
Ja selle vastu tolli peal on rohi;
niisugust tegevust ei hinnata.

Peaks kihutama heeringate parved
eel püüki Telliskopli lahte vist.
Siis selged oleksid ka tolliarved,
ei tuleks saagi pärast vaidlemist.

On maksustuses uhke nimi süüdi,
võiks heering kanda tiitlit – vana silk.
Meil soome räimi tollivabalt müüdi;
nii muutuks lugu selgeks silmapilk.

Eks jäägu kõik, mis juhtus sellel alal!
Ma kahurid nüüd pidulikult laen
ja saluteerin meestele, kes kalal,
et jahtuks kibedus ning vajuks vaen.

Sainto di Mare

Võitmatu padi. [Pillow the Invincible.]

Taas on sygis ja sekt peab oma aastasabatit. Mingil määral on nõme, et eestlased yksteisele puuinglise keeli esinevad ja vastastikku diskussiooni peavad (OK, umbes kolmandik osalejatest ei ole eestikeelsed, aga ikkagi on sihuke enesekolonisatsiooni maik man), aga eks muidugi alati on võimalus vigisemise asemel iva leidmisele keskenduda.
Tänase päeva ivaks oli padi. Vilunud kodukultuuri-uurija rääkis sellest, kuidas 1930., 1960. ja 1990. aastatel (miskipärast nimetas ta neid „murranguaegadeks“, eh?) on eestlastesse järjekindlalt yritatud modernismust istutada, aga võitlus patjade ja kitšiga ei ole ikka vilja kannud.
Tuli tuttav ette. Võitlus agraarse padjaga (või mistahes pehme esemega) on Kiviräha loomingu yks leitmotiive. „Limpa ja mereröövlite“ alguses on syndmusi käivitav padi puhta kurjuse kehastus. Samas on ta ema lõhnaõli abil hästi kamuflaažitud. See lõhnab modernse dekadentsi järele.
Patjade rutiinne kasvatamine on eksplitsiitselt seotud patriarhaalse talueluga: Unemaa padjakasvandust peab Une-Mati, mõnus joviaalne meesfarmer. Lahkelt seletab ta lastele, et isased padjad lähevad myyki ja avalikkusse, emaste osaks on reproduktsioon.
Peategelasest padi rikneb ja läheb kurjaks seetõttu, et kass on talle peale pissinud (tõe avaldab yks vanadest naissoost linadest) – seos talupojatarkusega on ilmne: sihandese looma koht ei ole toas! Ainult modernist ja vurle laseb kassi tuppa patjadele aelema.
Padja maandamiseks tuleb tema sees olevad naturaalsed suled vahetada synteetilise porolooni vastu; magamisfunktsioon istumisfunktsiooni vastu (varem on tekstis korduvalt rõhutatud, et padi on magamiseks, mitte peal persetamiseks). Padjale osaks saav karistus seisneb selles, et ta tuuakse intiimsfäärist välja kööki, degradeeritakse abivahendi rolli, muudetakse modernistlikult instrumentaalseks. Aga ta jääb siiski padjaks! Mingid modernismi trikid teda ei murra!

Eino Leino

Diplomaatiliste suhete viljelemine Euroopa kirjanikemuuseumide esindajatega tõi kaasa ka mõningaid kingitusi. See soome huumor on ikka karm.

Insuldiaabits

Eelmine nädal sisaldas mitmeid kõrvalepõikeid harjumuspärasest rutiinist, sealhulgas poolt tundi vaba aega keset päeva, mis tabas mind kaubamaja lähistel. Ma vist olen ikka ihne, sest praktiliselt kogu oma raamatukogu olen komplekteerinud allahindluste, jäägimyykide ja raamatukogudest välja arvatud raamatute baasil. Sedakorda siis leidsin vana kaubamaja raamatuosakonnast Jill Bolte Taylori My stroke of insight eestikeelse tõlke. Eks meie peres oleks seda raamatut juba 2002. aastal tarvis läinud, aga abiks praegugi. Yleyldse, soovitan lugeda ka nendel, kellel isiklikku põhjust pole. Kirjutatud on ameerikalikult lihtsalt ja lobedalt, aga samas ka väga selgelt ja asjalikult. Puhta meelega. Eestikeelse pealkirja, nagu ka tõlke suhtes yldiselt on mul mitmeid pretensioone, samuti taunin ma korrektuuri lugemise pealt kokku hoidmist, iseäranis olukorras, kus teksti sisu keskseks märksõnaks on lugupidamine.
Lyhidalt: "Tahtsin, et arstid keskenduksid pigem sellele, kuidas mu aju töötab, kui sellele, kas see töötab nende kriteeriumide ja ajanormide järgi. Teadsin endiselt tohutult palju informatsiooni ning mul tuli lihtsalt välja nuputada, kuidas sellele uuesti ligi pääseda."
Või teine mõttetera (mis, ma loodan, ei ole (c)-ga kaetud, aga esitan siiski igaks juhuks oma maakeelse (c)-ta versiooni): "Võta vastutus energia eest, mida sa endaga ruumi kaasa tood."

Lehed laual ja laua all

Siin kuuldus nurinat mõningatelt esteetidelt, et eelmise pildi õunu kandev rest olnud kole. Täiesti tavaline nõuderest, lihtsalt neid ei toodeta tänapäeval enam igale maitsele, tõsi ta on. Ma ei tea, kus moodsad inimesed oma pestud nõusid hoiavad. Nõudepesumasinas? No igatahes tasakaalusatva ilupildina katsetagem siis kimbukese värviliste sygislehtedega.
Köögilaual valitseb täpselt samasugune pilt kui mineva aasta maikuus - loodetavasti siiski seekordse käsikirjaga läheb paremini ja ta ilmub ikka korraliku raamatu, mitte kammköites omakirjastusväljaandena... (Kusjuures, DIGARis on ylal mingi poolpidune versioon, mille puhul mul on hea meel näha, et minu nime seal näha ei ole :)

Juutuub

Eelmisel nädalavahetusel kogesin jälle uusi hämmastavaid kultuurinähtusi. Tuleb välja, et juutuub ei ole ainuyksi teismeliste ja igaveste adoleskentide eluasendusvahend, nagu ma seni arvasin, vaid ka sygavas täiseas ja praktilised maainimesed ei pea paljuks teiste omasugustega koos arvuti ette maha istuda (laivis, eksole, mitte fb-s!) ja oma lemmikklippe jagada. Näiteks peaasjalikult zoosemiootilist analyysimaterjali pakkuv lugu karust, jänesest ja hundist või siis yldsemiootiline näide sellest, kuidas faatilised kõneaktid on kommunikatsiooni aluseks.

Luhtatulek

Osalesin täna kirjandusyritusel - või vähemalt osaliselt osalesin, ma arvan. Kirjanduse Majas oli välja kuulutatud kultusautor Heinsaare tähtteose uustryki ja tema kohta kirjutatud koguteose esmatryki esitlus. Töökas zoosemiootikute esindus jäi tulemisega pisut hilja peale ja nii sattusid meile juba ylikooli raamatukogu ees vastu isandad Pilv & Tomberg, kes hoiatasid, et pole mõtet minna. Me ikka läksime. Tõesti ei mahtunud. Inimeste saba oli uksest väljas. Mehis, Juka Käärmann ja Kalev Kudu seisid mõnevõrra kohmetutena esiku kaugemas nurgas. "Tundub, et yritus hakkab luhta minema," pomises Mehis.
Meenutasin, et peale magistritöö kaitsmist otsustasime Pehlakaga minna mõnele loodusobjektile vastavalt sellele, kas kaitsmine läheb rappa, metsa või luhta. Tänu oponent Ene-Reedale sai asi kyll kaitstud, aga luhta me läksime. Ilusamat asja kui neppide laul luhas pole mina oma elus kuulnud.

Teateid loomariigist

Otsisin hoopis muud asja, aga kui 1893. aasta Eesti Rahwa Kasulise Kalendri sabas hakkas silma lugu "Elajad ja muusika", siis ei saanud muidu, kui pidin sellele ikka pilgu peale heitma. Täitsa tore lugemine, paar valitud katkendit:

***
Ka rottidel on oma jagu arusaamist muusikast, sest nemad õpiwad – nagu katsed tõendawad – üsna kergeste ja kenaste takti järele reas tantsima. Et hiired muusikat armastawad, on tuttaw, mõnikord lähewad nad muusika tõttu otse meeletuks rõõmsaks ning hüppawad ja kargawad siis nii hullupööra ümber, nagu oleks terwe maailm nende päralt, kuni surm nende märatsemisele piiri paneb.

***
Üks Nawarra rügemendi pealik pisteti kord puuri. Tema palus ülemat, et see temale lubaks kannelt wangikotta ühes wõtta. Tema palwe läks täide, ja nüüd mängis ta päew päewa järel hommikust õhtani oma kannelt. Neljandamal päewal pani ta wäga imeks, kui üks hiir teise järel august wälja puges ja ämblikud oma wõrkude seest hulga wiis wälja ronisiwad. Kõik need loomad tuliwad ja jäiwad tema ümber ringi seisma ning näitasiwad kõige suurema tähelepanemisega tema mängu kuulawat. Pealik oli selle üle nii kohkunud, et ta mängimise seisma jättis. Silmapilk pöörasiwad aga hiired ja ämblikud oma korteritesse tagasi. Niipea kui ta jälle mängima hakkas, ilmusiwad imelikud pealtkuulajad uueste. Wiimaks kogus juba enam kui sada muusika-armastajat hiirt tema ümber, ja et niisugune seltskond temale mitte ikka meelepärast ei olnud, palus ta wangikoja wahi käest enesele ühe kassi, kelle ta aga puuri pistis, kui ta oma imelist seltskonda näha soowis, ja lahti laskis, kui ta üksi tahtis olla.


Huviline saab lisa lugeda siit.

Rahva seas liigud, lollimaks ei jää, vol 2

Teateid Briti madalama järgu ökumökude konverentsilt.
Kõik algab nagu ikka. Ja siis tuleb kultuurigeograaf, kes jalutab looduskirjanike jälgedes ja kirjutab sellest luuletusi ja määratleb ennast kui „poststructuralist traveller“. Jeesus Maria. Jalutuskepiks Bachelard ja Deleuze. OK, see on huvitav idee ja tore, et yhiskond selle jaoks raha leiab, ja selles on ka piisav annus briti ekstsentrilisust – aga selle pealt doktorit teha?? Merilaile see ilmselt meeldiks. Aga ETIS jookseks selle peale ulgudes kokku.
Hiljem esineb ka tyyp, kes interpreteerib omakirjutatud kliimateemalist luulet. Aga need on vähemasti head luuletused. Yhe tõlkisin juba ära, vähemalt kolm tykki kannataks veel.
Erinevus rikastab.

Juurdelõikuse järeleaitamistunnid

Piltlikult öeldes peaks minu põhitöökohas olema meie põhiliseks töö sisuks praegu juba enam-vähem valmis saanud mantlit selga passida ja kirjeldada, kuidas seda kandma peaks. Samas käivad edasi veel voodripoole viimistlused ja järeleaitamistunnid juurdelõikuses, samuti tuleb täna-homme seista silmitsi tõsise kysimusega: kas ikka mantliriie sai õieti ostetud? Riigihangetel ei mõisteta nalja. Tsiteerin: "...tuleb välistada muu hulgas võimalus, et riigi rahastatav või riigi kontrolli all olev organisatsioon laseks ennast juhtida muudel kui majanduslikel kaalutlustel." Mina arvan, et paljudel juhtudel ei ole see võimalik ega mõistlikki, aga antud olukorras ei ole ma muidugi mingis arvaja positsioonis.
Ilmselt sobituksid riigihangete paradigmasse imehästi suured teadlased Gauss ja Humboldt, vähemalt sellistena, nagu neid kujutab "Maailma mõõtmine". Monstrumid, ehkki kaugelt vaadates kohati ka päris naljakad. "Kui siin ilmas juba kord olema peab, nõusolekut ei küsita ju kelleltki, võib ka midagi ära teha püüda. Näiteks leida vastus küsimusele, mis on arv." Tyybid juhinduvad maksiimist - mis tundub hirmuäratav, seda mõõda! Gaussi triangulatsioon Johanna ja Minnaga on ka naljakas (aga muutub just seeläbi ka mõõdetavaks ja hõlpsasti mõistetavaks). Aga seda numbrite yhest sajani kokkuliitmise trikki ma teadsin, ema rääkis, mateõpetajana olid matemaatikute elulood ja anekdoodid nendest tema suureks harrastuseks. Ehkki raamatus on näidatud, et kui kumbagi otsa kokku liitma hakata, tuleb järjest tulemuseks 101; ema loogika oli hoopis, et kokku tuleb liita 1 ja 99, 2 ja 98 jne ja lõpuks jäävad veel yks 100 ja yks 50 yle, need ka juurde ja ongi 5050 käes. Nojah, võib-olla aitab see teadmine mul lõppeks ka riigihangetega toime tulla.

Armas

Sui algul Liinakurul rääkis yks teine muhulane Kadri Toni Morrisoni "Armsast". Mis ta täpselt ytles, seda ma ei mäleta (ja ilmselt see ka minu lugemiskogemusega ei kattunud, sest muidu oleks meelde tulnud), aga igatahes tekkis tema juttu kuulates tunne, et seda raamatut võiks ikka ise ka lugeda.
Noneh, lirtsuv veri, vägivald ja alandus, mis sadenevad põlvkondade alateadvusse. Valge ameeriklasena ennast kyll selle lugemise järel väga hästi ei tunneks.
Aga ikkagi tundus mulle taaskord, et siingi näidatakse väljapääsu ökofeministlikus suhtumises: eks need ole ju naised, kes omavahelist sidet peavad, katkestada ja siduda yritavad; ja lõpuks on kolmekymnest naisest koosnev kogukonna esindus see, kes peategelase hullemast päästavad. Eks yks mees ole ka nii moepärast ligi, aga tema on ka Mees, Kes on Kõik Kaotanud.
Iseenesest muidugi vbl peaks tõepoolest selle ökofeminismi jutlustamisega piiri pidama. On tulnud signaale, et esineb juba reaalne idee mind sellisena ilmarahvale eksponeerida.

Hea elu - palju kalu

Seoses iseenese ja raamatute mitmesuguste kaootiliste ja vähemkaootiliste ruumis ymber paiknemistega sattus mulle pihku imetore raamat "Purjetan punasta merda. Valik regivärsilisi merelaule" (LR 1980; ilmselgelt olympiaregatiga seoses yllitatud kogumik), kust leidsin oma suureks rõõmuks mh Muhu läänerannikut puudutavad värsid (mis iseenesest kyll pärinevad väina vastaskaldalt Jaani kihelkonnast):

Ui-tui-tui-tui Tumma Jüri,
Koguvas oli hea elu,
mets oli mere ääre peal.
Meri helises, kallas kõlises,
havid ambusid akna taga,
siiad need tulid siiates tuba.

Kena elu neh, mis seal reaki. Lisa saab otsida siit.

Baturin

Puugihammustatud inimeste puhul on tore (lisaks sellele, kui nad ellu jäävad), et nad lesivad natuke aega vagusi paigal ja siis saab nendega rahulikult rääkida. Yhest sellisest vestlusest ajendatuna võtsingi taas Baturini ette. Esmalt „Delfiinide tee“ (sest tegelikult peaks ju hoopis kaladest artiklit kirjutama ja fiktsionaalsed merekeskkonna kujutused kõlbavad seetõttu prokrastineerimiseks hästi) – sihuke Kaplinski-sarnane zoosemiootiline ulme pluss kena muinasjutt. Baturini lugemine on siiski nagu yle võlli kiikumine – mõnele meeldib hirmsasti, aga minu syda palju korraga ei kannata.

Maakera

Käisin naabrinaisele tagasi viimas temalt laenatud fooliumi, mille abil grillisime keskkonnaajaloo välitööde käigus omandatud haugi ja kaks ahvenat ja sain vastu taaskord imekena luuletuse. Selle sõnum omab praktilist tähendust, kuna näiteks asjaolu, et täna oleks põhjust meenutada seitsme aasta taguseid syndmusi, oli meeles ämmal, aga ei kummalgi asjaosalisel. Hiljem, kui Orissaarest teetanusesysti tegemast tagasi sõitsime (astusin naela jalga) ja väina tammi peal politseiautot nägime, tuli siiski eredalt meelde nii mõndagi yheskoos läbi elatut. Aga niisiis luuletus.

Oh maakera, maakera,
palun sind,
vähenda natuke käiku,
anna aega olla,
et tunda elu maiku.
Lase panna hommikul
leiva peale võid,
mäletada sedagi,
mida lõunaks sõid.
Anna aega sõpradele
ütelda ka tere,
märgata, et sul on kodu,
ümber oma pere.

Lase ära mõtelda
mõtlemata mõte,
ehk võiks osaks saada siis
tõtlemata tõte.

Terve konkurents viib edasi

Minu kooliõe, kolleegi ja tuntud muhuluuletaja Irena trykidebyyt ajakirjas Täheke leidis aset aastal 1981; minul alles 2008. Irena on kirjutanud muhukeelseid uudiseid kohalikule kobrulehele juba yle kolme aasta; ma sai mineval nädalal käe (tänu Irenale!) ka valgeks. Elu edeneb.
Pildil: rattapeksi massin tööhoos.

Road poem

Plekksile väin.
Imalkirbe angervaks.
Pärnad. Mesi.
Puhastusseadmete solgihais.
Ritsikad.
Lehmad ja sõnnik.
Ylekuumenend mootorratas.
Suvine Liivimaa.
Lahtised autoaknad.

Vaade Sõgedate kylale Sydneyst, 14. korruselt

"Veel üks lugu "kuulsast" muhulasest, kelle kuulsus oli jõudnud juba Kremlini. Tema nimi oli Juhan Smuul ja oma kirjanikutalendiga oli ta võitnud ka Stalini usalduse. Nii on mulle räägitud. Mõned raamatud olid päris naljakad ja ka Muhu-ainelised. Mäletan kirjutust, kus ta võrdles muhulase pead kerisekiviga. Kas must ja kõva? Sellega võis veel leppida, aga ühes teises raamatus rääkis ta halvustavalt oma isast, kes kirikus käis ja Jumalat teenis. See käis mulle otsekohe vastu. Halvustada Jumalat ja isa, kes teda teenib - see on juba midagi sellist, mida ükski usklik inimene heaks kiita ei saa.
Minu reaktsioon oli selline, et otsustasin ära põletada kõik tema teosed. Ma ei taha ja ei saa ka õigeks pidada oma raamaturiiulis kirjandust, mis nii ateistlikult räägib Jumala vastu. Niisiis lõppes Smuuli kirjandus minu raamatute hulgast. Juhan suri vist päris noorelt ja vist ka üleliigse alkoholitarvitajana. Tema mälestuseks on muuseum tema kodus Koguva külas, mis on sinna asutatud juba kommunismi ajal. Mõned aastad tagasi püstitati mere vastas vastu Orissaaret postament tema kujuga. Seal ta siis seisab püsti ja vaatab nukralt kaugusesse. Kurb lugu, kuid tõsi. Mis on inimesel loota, kui tal pole Jumalat ja Jeesus Kristust."

Daniel Ling, "Iga päev Jeesusega Jumala armus. Jumala arm on mind kandnud." Kuressaare 2011.

Sõgedate kyla jaanisalm

Tark ei torma, tark ei torgi,
tark ei taha teadagi.
Tarkadel ei ole vaja
sõnu salmiks seadagi.

Piisab paarist sinisilmast
jalutamas jaaniööl -
kõigil jätkub kõneainet,
rannarahval rõõmus meel.

Linnanaised löövad. Ainult et sedakorda es ypan keegid vahele oma näoga naise ilu peastma. Tasakaalustav element oo kylas puudu - ja mo poolest ta puudu jääbkid.

Vajuv vesi

Vasakpoolses menyys ei ole enam yhte blogi, sest ei ole enam yhte poissi, kes seda blogi kirjutas. Yks muhulane jälle vähem. Jumal tänatud, et ta vähemalt yles leiti.
Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. 1Ti. 6: 7

Vaikelu silguga

Selle kuumaga ja sellises keskkonnas ei olegi nagu suurt midagi ytelda. Laskem töökeskkonnal ise enese eest kõneleda.

Muhu murrab sydame

Tjah, murtudsyda on sel aastal eriti lopsakas. Õue on sel aastal eriti korras ja pygatud, nagu heal suvitajal ikka. Suvitajaperspektiiv Eesti lipu päeval 2011: kõigepealt põõnad keskpäevani, siis tegeled nipet-näpet etnograafiliste esemetega, siis käid Liiva kirikus kontserdil ja Orissaares kohvikus, siis lähed kooli kokkutulekule ja saad kaks tundi sihukest lokaalcampi krae vahele, et vähe pole. Sellele järgnenud klassi kokkutulek oli aga yle hulga aja yks paremaid pidusid.

Rahva seas liigud, lollimaks ei jää

See ei ole tegelikult mingi mandala. See on see, mille seltsis (ja valdavalt ilma akendeta ruumides) veedavad mõned inimesed terve oma tööelu, mõned aga ainult kolm kena päeva, mille jooksul oleks saanud ka vähemalt viis hektarit tuhlist maha panna. Ilmselt on neil raskusi, et oma naabritele selgeks teha, et nad toimetavad sisuliselt silmale nähtamatute bitijadade (no tegelt saab neid nt 010-dena ka ekraanil graafiliselt eksponeerida, kui settingud vastavaks seada) voodripoolel, et tagada iga jadaga seotud füüsilise, loogilise ja kontseptuaalse tasandi pikaajalist kasutatavana säilimist. Ime siis, et mõned neist vabal ajal nt shape note (Sacred Harp) stiilis laulmisega tegelevad. Igatahes, olid kolm imelist päeva.
Tagasiteel lugesin bussis seminaritööd rahvusmustritest, suigatasin, ja nägin unes siilikutriibulise spinnakeriga purjekat.

Elevantide Taltsutamise Komitee

Kipub see asi meil kätte konverentsiylevaadete kogumikuks minema. Sedakorda kyll siiski mitte konverents, vaid doktorikool keskkonnaajaloost. Täna (eile) räägiti siis Elevantide Taltsutamise Komiteest ja männikoore toiduks valmistamise viisidest. Kohamälu kaubastamisest räägiti ka. S6gedate kyla on just see õige koht, kus sellest rääkida. Aga kuidas kaubastamist maha või tagasi keerata, selle kohta vist ideed praegu puuduvad. Tuleb lihtsalt oodata, kuni ebavõrdne vahetussysteem (i.e. turumajandus) yle ääre kukub ja ise loota, et õnnestub lambakasvatajana yleskirjutamist vältiva spetsiifilise kogemuse abil ellu jääda. Jaa jaa, selles perspektiivis midagi juba nagu oleks.

Ökofeminism

Õnnekonverents oli ka tore. Mõningasest tagasisidest võib vist järeldada, et poetäie (pidu toimus endises Nooruse poes, praegu TKK galerii) rahva seas ikka paar tykki oli, kellele ökofeminismi teema hinge läks.
Kogu oma kymmet lehekylge kõnet blogisse yles panna oleks vist natuke kurnav, aga olgu siis emadepäeva puhul valitud katkendeid. Et pole siis päris ilmaasjata kirjutatud 8) Ja tervisi synnipäeva puhul Maile, kes emakohustuste tõttu Õnnekonverentsile ei jõudnudki.



Ökofeminism on feminismi marginaalne oksaharu, mida isegi paljud feministid heal meelel oma puu kyljes kuivamas näeksid. Ometi elab ta tasapisi edasi ja võtab aeg-ajalt erinevaid ja kummalisi vorme, nii et temast täit ylevaadet omada on suhteliselt raske. Ka ökofeministlik kirjandusuurimus on laias maailmas täiesti olemas olev valdkond, mille tarvitamisel kodumaises kontekstis võiks olla ka mõningane pedagoogiline ja pilti avardav mõju.

Keskseks ökofeminismi organiseerivaks kysimuseks võiks lihtsustavalt pidada kysimust naise ja looduse suhtest: kas selline spetsiifilist laadi suhe on olemas, ja kui jah, siis mis sellest järeldub? Kas naise seostamine loodusega on naisi pigem alavääristav või annab eeliseid, mida meestel ei ole? Kui me eeldame, et meestekeskne kultuur määratleb ja kasutab naisi ja loodust enda huvides ära sarnaste strateegiate abil, siis kuidas selliseid strateegiaid ära tunda ja peatada? Kas naise keha ja seekaudu ka kogemus on midagi põhimõtteliselt mehe omast erinevat, looduslähedasemat ja seeläbi paremat või tuleks looduse ja kultuuri vahelise stereotyypse lõhe yletamise huvides selline jutt hoopis jätta?

Ökofeministliku kirjandusuurimise yks olulisemaid eesmärke (P. Murphy järgi) peaks olema emantsipeerumise strateegiate loomine või neile osutamine, kui kirjanik on mõne sellise oma teoses juba konstrueerinud. Minu eesmärk on näidata, et Puhastuses just yks selline strateegia leidubki.

Juttu väga lyhidalt kokku võttes võib ytelda, et ökofeministlikult lugedes on Puhastus raamat, mis räägib naistevahelisest solidaarsusest ja hoidistamisest kui seda alal hoidvast mehhanismist. Hoidistamine on ökofeministlik tegevus sedavõrd, kui see aitab naistel tulla toime ellujäämiseks vajalike varude soetamisega ja samal ajal olla teadlikus, vahetus ja informeeritud kontaktis neid ymbritseva looduskeskkonnaga. Mehed ei ole selle asja juures yldse vajalikud. Kogu „Puhastust“ võib lugeda kui naissolidaarsuse lõhkumise ja taasloomise katsete lugu; seda ei pea ylepea ilmtingimata keskendama Hansule, traumale või rahvuslikule narratiivile. Naiste jaoks fundamentaalne kysimus, mis läbib kogu teksti, on minu meelest järgmine: kas olla mehe funktsioon või lyli naiste põlvkondlikus ahelas? Kumb jääb peale? Kas on võimalik leida tasakaal?

Naised tulevad ise toime, nagu ka tekstis korduvalt rõhutatakse. Toime tuleku juures on muidugi huvitav märkida, et algul räägivad õed sellest, kuidas nad koos toime tulevad. Mingist hetkest alates otsustab aga Aliide, et ta peab omaks võtma välise reaalsuse mehekesksed mängureeglid ja yksi naisena toime tulema. See ei õnnestu tal siiski eriti hästi; ta ei suuda luua sidet järgmise põlvkonna naisega ehk oma tytrega; naissolidaarsuse vältimatu idee saabub tema juurde tagasi hoopis Zara kujul.

Noh ja olekski nagu lyhidalt kõik.

Murdevõistlus

No vaat nyyd tuleb midagi lyyrilist. Muhu murdevõistluselt, tuntud muhuluuletaja Irma Järvesalu sulest. Ja võtke seda tõsiselt, ma ytlen, see on kena luuletus!

tuul äkiste iŋŋeti
laende pale
muikus Kessu lao puole
üks kühmas mies
aerud käe
kut igaveste teel
meri ja vara oming
soavad ühte
paekorstna suits
oo kut loits
tuul äkiste
iŋŋeti

Ivanovite jõulupuu

Kuna käkid on Muhus nuuma peal, kasutasin ootamatult sylle sadanud vabadust mitte kohe peale tööpäeva lõppu nagu tulejutt kojupoole kaapida ja käisin hoopis Tartu Yliõpilasteatri "Ivanovite jõulupuud" vaatamas. Kavaleht ytleb, et "Vene avangard Ajast, Surmast ja Jumalast". Jumalat oli seal mu meelest ikka minimaalselt kohal, isegi jõuludega seoses ei tuletatud teda kordagi hea sõnaga meelde. Ainult yks fraas oli kohe algul, kus yks laps ytleb teisele: "Karda Jumalat!". No selle peale tuli, Jumal paraku, ju kohe Õnne 13 Ahven meelde.
Lapsed, nagu kavalehelt lugeda saab, on ette nähtud olema vanustes 1 kuni 82, mis nagu viitaks sellele, et pigem on jutt lastest kui oma vanemate lastest, mitte kui teatavate ealiste iseärasustega grupist. Mulle tundus, et surmaga toime tuleku teema oli seal (no kui mõtelda kirjutamise kontekstile 1930. aastate Venemaal) päris oluline. Igayks, kes sureb, on kellegi laps. See on muidugi tõsi, et ega surm yldiselt kysi, kas on sobilik aeg sisse astuda. Yhesõnaga, sisu ja sõnumit ikka oli.
Piinlik ei hakanud, aga siiski oli kostyymi- ja lavakujundus teatrisyndmuse kõige parem osa. Mitte, et teised osad oleks kuidagi halvad olnud, aga see oli kohe ikka hea. Tänks Martiini. Tervisi Aarele.

Life on Earth

Imetore yritus on see zoosemiootika konverents. Tykk tarkust, mis jälle Muhu koloosi juure tuleb. Postkolonialistliku kirjandusökoloogia juhtiva taadi Graham Huggani ettekanne David Attenborough' fenomenist oli väga hea, tema väljendid (koos vastava sisuga), nagu celebrity conservationist, ideology of masculinity ja muud pisut spetsiifilisemad on tegelikult ju hästi ka meie kodutiigis kasutatavad.
Ta rääkis ka BBC sarjast Life on Earth, mina kuulsin puhtast tähelepanematusest esimesel korral Night on Earth ega saanud enam assotsiatsioonist lahti, Tom Waitsi muusika hakkas kohe kuklas tiksuma ja paralleelid nende linateoste ajalise, ruumilise, liigilise jms katvuse ambitsioonide osas rullima, rullisid ennast viimaks väikeseks apokalyptiliseks vinjetiks, as follows:

Life on Earth
Night on Earth
Night on Life
Earth on Life
Life on Life
Night on Night
Earth on Earth

Vana kaubaauriku viimane reis

Vat ei teagi, kuidas see mulle raamatkogu riiulist näppu juhtus. Aga merekirjandus on iseenesest nii läbiuurimata teema, et tundus, et sihuke pisike asjake kuluks ju läbi lugeda kyll. Äkki kõlbab isegi juhuse korral mõnele meremehele lugeda soovitada. Aga ei kõlba. Ma ei tea, kes see autor Álvaro Mutis tegelikult on, kaanel kiidetakse teda kui Márquezi sõpra ja suurt kirjanikku, aga selles teoses patrab ja paljastab ta peaasjalikult iseennast kui haledat ajakirjanikku ja tellimus-PR-i-meest ja lörtsib ära loo, mis võiks iseenesest ju päris hea olla, vana aurikurondi ärakulumise ja ebatõenäolise armastuse kasvamise paralleelne kulgemine. Antud juhul on tal välja tulnud siiski Kunksmoori ja kapten Trummi paroodia.

Kuidas saada tippteadlaseks

Olen oma loenguelamusi siin varemgi edastanud. Seekord siis vana aus soome professortaat rääkimas doktorandidele sellest, kuidas saavutada teaduslikku tipptaset ning kord juba oksale lennanuna seal ka mõnda aega pysida. Elementaarsete asjade ylekordamine mõjub vahel tegelikult ju päris hästi: et uneajast ei maksa teadust teha, sest see lõpeb katastroofiga, et kommunikatsioonioskused on olulised eeskätt tagasiside saamiseks, et sinu väärtus inimesena ei kahane, kui ka mõni teadusprojekt läbi kukub, no ja siis veel sellised märksõnad nagu persistence, frustration tolerance, field independence, supportive human relationships...
Aga see, et 90 % eesti doktorandidest seda tippteadlaseks saamise asja leivatöö kõrvalt ajavad, tuli talle siiski uudisena.

Digimaailm

Digimaailm murrab taas sisse, troopika on juba möödanik (ehkki, kui Tobago muuseumi juhataja kohale konkrss tehtaks, oleks käpp kyll).
Kogusin kunagi yhe noore vihase Muhu mehe blogist ilmekaid digimetafoore tulvil luuletuse, kleebin selle nyyd siia, sest muhuluule edendamine ja avalikustamine on ikkagi yks käesoleva blogi algseid eesmärke.

Mul on HD nägemine
ning surround sound kuulmine
tagaosas isegi subwoofer leidub
keskmist rammu 0,6 hobujõudu
ja keskmist kiirust 6 km/h
igapäevaselt downloadin andmeid
WiFi ühenduse abil
oma terabaidisele kõvakettale
aeg-ajalt tühjendan seda
tänu millele eelneva õhtu failid
lõpetavad recycle binis,
teen käskluse delete
külmade ilmadega saan mitmeid viirusi
kuna tõrje on aegunud
tihti tulevad vihjed mu püksiluku kohta
seega vihkan ka zip-faile
kuid mis kõige tähtsam
mul on mälupulk omastkäest võtta
kuhu on salvestatud miljoneid
megabaite datat
ja kui tahan siis ühendan teid
kui tahan siis mitte
olenevalt ühenduse sobivusest-
olen suhteliselt tavaline mees.

Tobago

Saarele on tiir peale tehtud ja võib kinnitada: Kuramaa Hertsogiriigi kunagises koloonias on kõik korras. Kui välja arvata see, et riik pysib pysti nafta peal. Aga inimesed on sõbralikud ja leplikud, kyll nad saavad seal siis ka hakkama, kui nafta ykskord otsa saab.
Kunstilise poole pealt allpool Kariibi kirjaniku Derek Walcotti luuletus Tobago kesksuvest (fiilis on sama ka praegusel aastaajal) ja pildimaterjali osas tuleb sedakorda leppida isetehtud joonistusega kahe õngega kaluripaadist Delaforti lahel.

Midsummer, Tobago

Derek Walcott

Broad sun-stoned beaches.

White heat.
A green river.

A bridge,
scorched yellow palms

from the summer-sleeping house
drowsing through August.

Days I have held,
days I have lost,

days that outgrow, like daughters,
my harbouring arms.

Helinad Muhumaalt

Vanaraamatute ettevalmistamisega digiteerimisele saatmiseks on kyll hetkel väga kiire, aga mõeldes sellele, et kuni kuu lõpuni siia enam yhtegi uut postitust ei lisandu, olgu siinkohal siiski kodusaare mälestuseks ja ilmastikuolude illustreerimiseks valikuliselt tsiteeritud Ivan Kase luuletust "Talwel" kogust "Helinad Muhumaalt. Esimene wihk", välja antud Kuressaares 1913. aastal. Teisest vihikust ajalugu vaikib.
Huvitav on veel märkida, et ehkki Iw. Kask oli Hellamaal õigeusu kiriku köstriks, sisalduvad luulevihikus laulud "Taara, kaitse Eestimaad", "Jahi laul" (see on nagu Jarmushi film; kirjeldatud on syndmuseks valmistumist (jahimehed võtavad ritta) ja pärast ka tagajärgi (neiukene kylatänaval punastab rõõmust saagiga jahimeest nähes), aga saaklooma tabamise hetkest libisetakse sõna lausumata yle) jts.

Ilus sui,
kaunis sui!
Raksuw külm ja pakatis
lumetuisu hulguw wiis
akna weerdel, korstnades,
hoig'walt kostwad tubades,
nagu nõid sääl suremas!

Ilus sui,
kaunis sui!
Suigun nukralt kolde leel,
tuisu möllus mõte, meel:
Oh, et lõpeks õudne aeg,
Wirmaliste wälkiv virg,
Hulguv suisk ja pakatis!

Organisatsiooni lood ja legendid

Osalen sel semestril koguni kahel paljutõotava nimega valikkursusel, milles teadmust paisatakse laiali doktorantidele yle kogu Ylikooli - Juhtimine ja Kuidas saada tippteadlaseks 8) Punkte on ju vaja, eksole. Esimesed kaks loengut juhtimist on nyydseks läbi elatud. Täna anti näiteks organisatsiooni väärtuste käsitelu juures järgmised definitsioonid:

* lood ja legendid - lyhikesed, lihtsad, igapäevased, segu tõest ja väljamõeldisest
* saagad - "pyhad" lood organisatsiooni algusperioodist ja loojate tublidusest
* myydid - väljamõeldised, mis väljendavad baasilisi arusaamu.

Värisege, kirjandusteadlased & folkloristid!

Racundra revisited

Houses are but badly built boats so firmly aground that you cannot think of moving them. They are definitely inferior things, belonging to the vegetable not the animal world, rooted and stationary, incapable of gay transition. I admit, doubtfully, as exceptions, snailshells and caravans.
"Racundra's" First Cruise by Arthur Ransome. London: George Allen & Unwin Ltd, 1923.
Tsiteeritud Arhiivraamatukogu rajaja Oskar Kallase poolt Inglismaalt ostetud esmatryki originaali järgi (selle väljaande ainueksemplar Eestis).
Soovitan. Vihje: Leonid Parašini tõlge eesti keelde aastast 1998 on raamatukogudest kergemini kättesaadav.

Rapuntsel

Käkkide seas tekkinud äkilise inspiratsiooni ajel sisustasime ennelõunase aja kinos. Kui uksel prille jagama hakati, sain viimaks aru, kuhu olen sattunud, aga siis enam tagasipööramist polnud ja õnneks ei tekkinud kellelgi ka sydamepööritust ega midagi. Isegi mina oma 5 pygalat yksteisest erinevate silmadega nägin pilti umbes nii, nagu filmi autorid seda arvatavasti ette olid kujutanud. Ilmselt mõjusid prillid ka lastele, sest kui laternad ekraanist välja hõljuma hakkasid, oli pool saalitäit põngerjaid pysti, käed õieli.
Sisu poolest, aga jah, võiks parafraseerida Triinu, kes ytles, et tema ikka sygavalt imestab humanitaare, kes on suutelised mittemillestki 18 lehekylge artiklit tootma. Mittemillestki poolteist tundi 3D filmi on aga ikka veel kõvem saavutus 8D

Aabitsatõed, vol 2

Seespidiseks tarvitamiseks mõtteteri raamatust "Väike pildi ABD-raamat häädele lastele", Jurjew 1902, koos tervitustega esimese põlve muhameedlastele! :D

*
Kassidel on rõõmus päe,
et tal väike hiir on käe.

*
Ropp on küll see sea keha,
aga maitsev tema liha.

*
Talvel jää pääl, peab just,
liugu laskma osavast!
Muidu värvid pea sina
punaseks veel oma nina.

*
Trepist alla lapsuke,
mine tasa, tilluke!
Muidu võid sa kukku maha
kriimustada oma naha.

Ebatavaline ja ähvardav loodus

Selle sain ka synnipäevaks, Riin veel hoolega kuulas maad, et ega keegi pole juba kinkinud. Ei olnud. Sihuke õhtuse teejoomise juurde ette lugemise raamat, reaalsuse kivistunud vormide leebe murendamine. Ses mõttes ajavad nad Kivirähaga sama asja, ehkki eri stiilides. Illustratsioonid ja kujundus teevad raamatule muidugi pooled silmad juurde, lihtsalt tekstidena need nii head ei olegi.



Pildil otsetee ebatavalise ja ähvardava looduse sisemusse Viirelaiu idatipus.

Koht

Ah et või sina oled koosseisuväline ja valid ise koha, kus tööd teha. Tegelikult valib hoopis koht sinu, on juba ammu valinud, ja kui võimalus avaneb, siis väänab sind lihtsalt heatahtlikult irvitades nädalakeseks seliti, et sa saaksid oma näruse elu yle järele mõtelda, et kuidas siis ikkagi nii juhtus, et sa kohast, mis sind oli välja valinud, lihtsalt jalga lasid, oli see ilus tegu, mh? Inimesed ja emotsioonid, ja peoga isiklikku uhkust ka veel selle otsa garneeringuks, on see siis nyyd mõni vettpidav põhjendus koha kõrval? Ja sina muudkui mõtled vaguralt järele, niipalju kui tatt, palavik ja peavalu võimaldavad, ega jõua ega jõua selgusele.

UUS TULEB!

Pilt oo tehtud mineva sui Viirelaidus. Uus tuleb alati ja vältimatult.