Andean solitaire

Käisin vahepeal Peruus. Rough country, tough people. Riin juba kysis, et mis kõige sygavama mulje jättis. Vastasin esialgu natuke huupi, aga mõtlesin järele, ja ilmselt pakub ketšua vanadele naistele arvestatavat konkurentsi ka andi näpprästas (Myadestes ralloides, Andean solitaire). Laul on tal umbes selline (salvestus sahiseb, aga sellel lehel olevast paarisajast laulust kõige lähemal nii selle linnu laulule, keda kuulsime, kui ka sellele kohale, kus me enda oma kuulsime) ja elab ta sellises kohas:

Pilved

Ma olen need hallid pilved
kõrges jahedas taevas
laskuva sügise veerel
viimase valguse varul.

Pilved libisevad minusse
läbi silmade,
läbi tuuleklaasi,
läbi maantee
puudesälgu põhjas.

Need pilved on minu sees.
Ykskõik, kuhu ma lähen.
Ykskõik, kui kaua.


Järjekordne road poem, yhtlasi synnipäevatervituseks Ene Mihkelsonile.

Tähekerjus

mu peegelpilt on pisut pikem must
ma lepin taga kurjas kui ka hääs
mu meel on nonde teiste pärast must -
mu vaenlased end varjavad mu pääs

see elu-surma pääle heitlus endas
on pannud paljud vangutama päid
ka peegelpilt on tumm kui kogelen tas -
ja palju sõbralt ikka tahta täid

nüüd püüan unedes neid tabada
kuid iga sunnik sääl on nõnda kaval
et päeviti mu pääs on vaba ta -
ja pea siis ilumaski elulaval

ma mõtlen ühel päeval lõhun kapsa -
ja tapan kõik kes täidavad mu pääd
siis peegli varjus võta kõva naps sa
hää sõber kes sa sinna maha jääd


See luuletus on mul viimased poolteist-kaks nädalat aeg-ajalt kummitanud. Nyyd on lugu läbi ja rahu maa peal. Aga kahju on ikka.

Maailmakongressimuljeid

Issake, kui kummaline sekt.
Seletada võimalikult keerulises keeles
teineteisele triviaalsusi.

Issver, milline paar.
Yhel on keel, teisel sõnum.
Koos nad rullivaid kõigist yle.
(Hoia Jumal sihukeste eest.)

Sa jeerum, milline mees.
"I was known by famous people."
Nad tundsid mu vastu huvi!
Minu, suure * rahva
tähtsusetu poja!

Ah sa raisk, milline keha
eesreas
paneb jooksma
maarjakangrolikud mõtted. 


Kolleeg Nodsu siin rõõmustab, et teda peetakse vähenõudlikuks naiseks. Mind see kahtlustus vist ei ohusta.

Selguseta sott

Päikeselise päeva küljes
rippus pime öö
kui mahukas must kott

Päev pistis perutama
lõi mõtted mõlki
jäi selguseta sott

Kui päike puges peitu
ja meri tõmbus tuhmiks
avanes koti suu

Sealt pudenes pimedust
taevatähti
ja kukkus ka välja kuu

Aga teda ei olnud
ei päikesepaistes ega kotis
vaat sellised sotid


Selle luuletuse tõi naabrinaine mulle juba augusti lõpus, lisades saateks, et tegu on lembeluuletusega, mis käsitleb ka yhiskondlik-poliitilisi teemasid. Mul võttis ikka pisut aega enne, kui ma ära hablasin, et tegu pole mitte kohaliku omavalitsuse tasandi syndmusega, vaid ikka laiemat yldsust puudutava teemaga.

Päike sõbra aknas

Tundsin teatavat välist ja sihelmist survet nimetatud kontserti kodurannas väisata. Etnoloogilise eksperimendina läheb kirja. Kunstilist elamust, erinevalt kyynikontserdist, sealt just ei tuld, aga publiku koosseisu vaatlus oli huvitav. Kohal olid enam-vähem pooled needsamad inimesed, kes tuulevaikse öö ajal; palju oli selliseid, kelle jaoks see oli suure tõenäosusega ainus kultuurisyndmuse moodi asi aastas; enamuse kuulajaskonna "parim enne" oli jäänud iseseisvuse taastamise eelsetesse aegadesse ("No a mis sa siis tahad," kysis nimetatud põlvkonna esindaja, "vaata, kui vana ta ise on!"). Jah, kindlasti olid ilusad ajad, kui Rock Hotel Orissaare kolhoosi kontoris "Konkordia"-nimeliste tantsuõhtute sarjas mängimas käis. Nii kadestamisväärselt head tantsuoskust kui selle kooli saanud vanadel pole tänapäeval enam naljalt kuskilt võtta.

Sukapaelatööstuse rahvusvaheline edu

Sihukese pesakonna paelu tegin vahepeal, kui Leedus käisime. Paelad ise sõitsid edasi Austraaliasse, meie jäime Sõgedate kylla ankru peale. Kui kunagi peaks juhtuma, et akadeemilisest elust lahkuda tuleb, ei tea, kas siis töötukassa sukapaela-alase ettevõtluse alustamiseks starditoetust annaks?

Tehnoloogiliselt vahendatud Daam

Kuna järeltulev põlv soovis teostada Valge Daami vaatlusi, sai kergemeelselt mõeldud, et mis siis ikka. Et ehk peaks isegi kord elus seda bongamas käima. Lähenetud sai täie tead(us)likkusega: juhendid parimate vaatluskuupäevade osas; andmed ilma ja tuule suuna kohta; lisategevuste tagamine (tuletegu, meresõit jne).
Poole yheteistmest võtsime osundatud paigas platsi (see puudujääk oli kyll, et peno jäi maha), kuu tõusis tasahilju, juurde tilkus teisi huvilisi, pilvi ei olnud, ilm vait ja vagune, kuskilt myyri seest immitses haledat lauluhealt. See oleks pidand muidugi valvsaks tegema, aga ei teind. Kymme minutit enne kella yhteteist lykati prožed peale ja daam manati esile. Kuul seal kyll mingit šanssi ei old. Kuna prožed on postide otsas kinni, erinevalt Kuust, mis taevavõlvil vabalt liigub, siis muidugi kadus sellega seoses ka see dynaamilise heljumise efekt, mis seal teoreetiliselt võinuks olla. Protsess väänati objektiks nii et myrtsus. Aga kliendid peavad ju oma elamuse kätte saama, kui nad juba tulnd on, eksole.

Ätsed ja roosid

"Muhu: ätsed ja roosid" kujunes syndmuseks; Saarte Hääl tegi sellest pilti ja puha. Hilinejad, s.t need, kes jõudsid kohale vähem kui pool tundi enne algust, jäid ukse taha ja said teise seansi. Seal oli palju vähem rahvast ja palju rohkem õhku. Ainult multikat ei näidatud ja sellest oli kahju. Film ise oli kole pikk ja sisaldas eesti rahvuslikule filmikeelele omaseid kaadreid, kus tuules lehviv ämblik väljendab eksistentsiaalset mõtet. Iseenesest oli armas tykk asja ja detaile oli väga hästi tabatud. Kasvõi see algus, kus merelainete taustal laulab Irena unelaulu ja selle viimase (ja ilmselt mingist muust laulust kontaminatsiooni korras yldse sinna kylge sattunud) värsipaariku ajal ("ma sõidan, maa myriseb / põllupeendrad põrisevad") hakkavad autod praamilt maha sõitma. Nänned käsitlesid sundimatult elulisi teemasid; kasvav kõht oli niisama väljendusrikas. Samas kerkis minus kahtlus, et kas see, kes pole muhulane, ikka saab aru, mis seal vilmis õigetõeste öetse või tihasse? Välismaalasele pole seda vist iseäranis mõtet näitama minna. Või mine sa tea.
Nagu viimasel ajal ikka, tõstis minus lõppkokkuvõttes pead toimetaja-identiteet, mis yldisest tõdemusest, et toimetaja kulub ära igale teosele, jõudis selleni, et kui see oleks oln olavad pooletunnisesse "Eesti loo" formaati tihendatud, oleks see iga kell festivalifilm.

Psaiko

Praamisabas jäin Psaiko raamatut lugema nii et oleks äärepealt praamile sõidu maha maganud. Mõnus kerge nihkega tekst, assotsiatsioonid on sihukesed punktiirsed (see ju ka liivilik ja vbl ka vaimuseisundiga seotud), aga ilmselt jah igal lugejal tekivad peas erinevad edasiarendused; nii "tihendatud" see tekst ei ole, et kõiki lugejaid yhe kindla tõlgenduse poole suunaks.
"Situatsionist ja elukunstnik", ytlevad tema kohta saatetekstid. Meditsiiniline, aga hullus kogu omas ilus (hullem olmepool ju raamatusse ei paista). Iseenesest on see ju päris mugav, kui ei pea kunstilise elamuse saamiseks isiklikult kuskile haisvasse poissmehepunkrisse ootamatute syndmuste keerisesse ronima, vaid võib kodus pitslinaga kaetud laua taga (vt illustratsiooni) kontempleerida.
Korduvad motiivid, mis asja tervikuks seovad, neis tekstides tõepoolest esinevad, selline aimamisi teispoolsus (see elu on uue ja parema elu mustand), Vennaskonna tekstide katked, mis siin-seal pinnale vupsavad, aga ka eesti "klassikaliste" luuletajate tekstid, mida loovalt edasi miksitakse. Ja kogu Paunvere-tsykkel, mis kirjanduslikule kohaloo(me)le muidugi ka vahva vindi peale keerab.
Kohvirecords on omale kirjandusliku kambajõmmi leidnud, mulle tundub. Ehkki eesmärgid võivad olla mõneti erinevad. Kõik on võimalik.

Wimme ja Tapani

Wimme ja Tapani Rinne kirikukontsert Liival oli yks vägev asi. Ega ikka iga päev ei kuule nii raju töötlust sellest, et mis on linnukesel muret, kui see, millega mehed alustasid. Terve kirik oli tihkelt heli täis, mulle tundus, et kohe hakkavad seinad ka värisema. Ja noh, ikka oli huvitav jälle vaadata, kuidas nad täpselt seda muusikat teevad. Plaadi pealt ju ei paista, millal helimehele noogutatakse, saksofoni huulik ära võetakse ja klahvikõbinast endale taust meisterdatakse, mille peale pärast jälle edasi ehitada. Umbes samasugune improvisatsiooniline käsitöö nagu isa Andreas tegi mineva sui, kui uisku vette lasti ja selgus, et pyhitsetud vett pole kohale toodud, vaid tuli tseremoonia käigus hankida ämber, võtta Suurest väinast vett, see ära pyhitseda ja siis laeva salvimisega samast järjest sujuvalt edasi minna. Eks korralikud käsitööoskused ole ikka igasuguse kunstilise tulemuse saavutamiseks hädavajalikud.

Islam ja pudism

Usundiõpetuse konspekt, II C.

Johnny B

Otsisin tykk aega, kus see ilmus. Leidsin viimaks, V 2-3/02. Samas numbris on ka Johnny saatesõna koguteosele Erik Udamist, mis raamatust välja jäeti.
Aga silmad olid tal kyll meeldejäävad - nagu kevadine meri hetk enne saapasäärest sisse loksumist.

Teel

Tegelikult lugesin Andrei Ivanovi "Hanumani teekonda Lollandile" ju juba ammu. Väga intensiivne ja mõjuv raamat, kus inimesed on võõral maal olukorras, kus neil ei ole mitte midagi, mitte enam isiklikku ruumigi, kus osa tuleb võtta kaas-pagulaste kõigist kehalistest toimingutest, kui mitte de visu, siis vähemalt läbi pappseinte (ja iseenesest mõista võtavad siis nemad sinu omadest samamoodi osa). Ja erinevaid toimetulekustrateegiaid siis selle kõige sees. Eks igayks läheb lolliks omal moel, selge see, aga sellest on nagu hea raamatu kokkuvõtvaks moraaliks ju vähevõitu.
Tykk aega ei saanud aru, kuidas kõige mõttekamalt kontekstualiseerida. Kuni koitis kevad ja tuli hakata toimetama eksiiliteemalisi artikleid ja lisaks langes mulle sylle punt tudengeid, kes tahtsid igasugustest asjadest töid kirjutada (või noh, kas tahtsid, aga pyydsid paaniliselt miskit välja mõtelda). Yks näiteks tahtis võrrelda Kerouaci "Teel" Sauteri "Indigoga", niisiis olin ma sunnitud "Teel" viimaks siiski läbi lugema, et plaanile hinnangut anda osata. Kunagi, kui esimest korda proovisin (kui seda veel sauterikeelde polnud ymber pandud), jätsin kohe alguses katki, sest ma mõtlesin, et kui peategelane nii loll ja saamatu hääletaja on, siis ma lihtsalt ei kannata seda edasi lugeda. Edaspidi muidugi hääletamine jääb loos tahaplaanile ja asendub tehniliselt võttes car pooling'uga. Ega ma poleks tollal veel neid pikkade autosõidukirjelduste tehnilisi yksikasju ka osanud niiväga hinnata, sest siis mul pold lubegi, aga nyyd, kui läbi Kavilda yrgoru sõidan, võtan ikka käigu välja ja tunnen ennast nagu Dean Moriarty.
Noh, yhesõnaga, Ivanov on nagu Kerouac meets Ristikivi. Hanuman ja Dean Moriarty on oma olekult väga sarnased, selle vahega, et DM-l on nende maastikega, kus ta seikleb, seotud mingidki (olgugi, et armetud) lapsepõlvemälestused, mida Hanumanil muidugi kuskilt võtta ei ole. Ja eksiili äng ja pinnalt maha libisemise tunne on siis Ristikivilt.

Kas pagulusel ja kodumaatusel on eriline side jutustamise kui elukunstiga, mille abil saab purustatud maailmu tagasi kokku panna? Kas pagulane on krooniline jutustaja? Kirjutades oma elust teekonna metafoori raames, võib jutustaja järjestada oma lugu, korrastada oma elatud elu kaootilist materjali. [---] Pagulane asub ühes kohas, kuid mõtleb teisele, oma kaotatud kodule: ta on homo duplex. Ta mäletab, kuid ettekujutusvõime täiendab mäletamist, täites lünki ning pragusid. - nagu kirjutab prof. T.K. peatselt ilmuvas Methises. 

Kätkite ja titeoedete näitus

Sõuke asi! Lisaks sellele, et foto tegi Mirjam, võiks veel lisada, et näituse kujundas Laine, kuulutuse tegi Mai, pildil näha oleva titeaia tegi mo vanaisa, kätki mo isa ja tite seal sees ma ise. 

Meri tuleb

Meri tuleb ja neelab maa,

mida inimesed on pilastanud.

Siis nad nutavad

ja kahetsevad oma tegu,

aga teha pole enam midagi.

Ja meri puhastab kõik ära

ja kunagi ehk tuleb maa

tagasi. 

***

Ocean would come and gulp down the land

that has been molested by people.

Then they cry

and regret

but there’s nothing more to be done.

And the ocean cleanses it all

and perhaps some day the land

will return.

Когда пройдет боль

Vaiksele laupäevale ja sel päeval ära saadetud yhe kaksiktähe kustunud osale - aga eks ikka ka meile, mahajääjatele - mõteldes katsusin mingil kujul ära lõpetada yhede laulusõnade tõlke, mida juba paar aastat tagasi alustasin. Aga ei osanud ära otsustada, kas "когда пройдет боль" peaks olema pigem "kui valu on läind" või "kui möödas on vaev". Praegu jäi viimane, sest ka vihm läheb mööda. Vari läheb eesti keeles vist pigem yle kui mööda. Viimases salmis lastakse ametlikus sõnade versioonis surmal laulda "minu maa" kohal, aga varasemates salvestustes laulab BG erinevates versioonides "над [...] травой". Jätsin viimase, sest see meeldis mulle rohkem ja see seob ka paremini kõik salmid ära. Ja kuna seda laulu on juutuubis oma kymme eri versiooni (ja lisaks arvutud isetegevuslaste esitused), lingin selle, mille kommentaarides on ka ingliskeelne versioon sõnadest. Mitte, et see veatu oleks, aga on kohti, kuhu toimetaja käed ei ulatu.
Ja ma loodan, et valu läheb mööda. Aga kas me oleme need...

Kui möödas on vaev

Kui möödas on vihm, rahustav vihm,

kui vari läeb üle, üle mu maa,

siis ma ärkan, las ma siis ärkan

sinuga koos, siin rohu sees maas.

Las olla siis rõõm meie majas

tiheda rohu ja lehtede all.

Kui viimaks teame, mis salajas oli,

ootama jään, mil möödas on vaev.

Las sajab vihma, las põleb lumi,

las laulab surm tihedas rohus.

Ma tahan teada, tahan vaid teada,

kas me oleme need, kes me oleme nüüd, kui möödas on vaev.


Tegelt tegin natuke rahulikumalt mõeldes veel yhe versiooni, mulle tundub, et parema:

Kui üle läeb vaev

Kui üle läeb vihm, rahustav vihm,

kui vari läeb üle, üle mu maa,

siis ma ärkan, las ma siis ärkan

sinuga koos, siin rohu sees maas.

Las olla siis rõõm meie majas

tiheda rohu ja lehtede all.

Kui viimaks teame, mis salajas oli,

ootama jään, mil üle läeb vaev.

Las sajab vihma, las põleb lumi,

las laulab surm tihedas rohus.

Ma tahan teada, tahan vaid teada,

kas me oleme need, kes me oleme nüüd, kui üle läeb vaev.

 

Pogues

Tegelesin juutuubis akadeemiliste asjadega, ausõna. Ja kui mulle tuli pähe vaadata suure töö peale ära ka Vanamehe multikad, siis pakkus tark masin mulle nende juurde mingil põhjusel Pogues'i 30-aasta-juubeli kontserdi salvestust otse Pariisist. Kahtlemata parim asi, mis koduperenaisega reede õhtul juhtuda saab.

Putukad ja tuvid

Ilmselt profileerun peagi taas ymber, nagu varemgi juhtunud, seekord on suund siis spordisemiootikale. Yks yldine asi, mis mind huvitab, on see, et kuidas kyll mõtestada iluvõimlemist. Yhest kyljest distsipliin, synkroonis liikumine, formaliseeritud liigutused, keha kui vahend. Teisalt metsik bling ja 300-eurosed trikood. Võistlejateks ja publikuks ainult naised. Jah, graatsia ja kehahoid ja arenenud lihaskond. Ja soostereotyypidele allutatud keha kandmise viis ja kõõluserebendid.
Aga mitte sellest ei olnud siin esmajoones plaanis mõtiskleda, vaid hoopis vahendada värskeid elamusi lasteaedade võimlemispeolt, mille teemaks oli - putukad ja sport. Yldiselt muidugi tundus, et kõik see, mida Austraalia ja Saksamaa uurijad on putukate kultuurilise kujutamise kohta kirjutanud, pidas paika: olid nii ulmeputukad kui ka putukad kui töökuse eeskujud; ei puudunud ka väike mystika nukkumise ja jooga näol. Valitses internatsionaalse sõpruse vaim ja kavu esitati nii eesti-, vene-, läti- kui rahvastevahelise suhtlemise keelsete laulude saatel. Publik võttis paremini vastu rahvalike laulude saatel tehtud kavu (lõõtspillimuusika kombinatsioonis mesilastega; pokud miski hip-hopi/reggae/calypso saatel); see saatelaulu valik on mo meelest kyll yks semiootiliselt kaalukamaid valikuid nende võimlemiskavade juures. Järeltulevat põlve sisaldava ryhma puhul kombineerus lärmakas ja vähetuntud laul mingite imepisikeste rõngastega kruttimisega, ja minu vana võrdõiguslasesyda kyll ahastab seda yteldes, aga no ei tundunud see väga kõnetama seda valdavalt tydrukutest koosnevat kampa.
Kogu kontsert algas aga yyberirooniliselt kavaga "Rahutuvid Sotšist" - noh, eks muidugi kymme punkti ökoloogilise aineringe idee tutvustamise eest (kes keda sööb, nagu kysis juba Jaan Kaplinski), aga tegelt on selles olukorras putukas olla ikka pisut ebamugav, olgem ausad.

Otsin koera

Ed..ee..möhh? Miks gmail mulle keset päist päeva sihukesi asju ytleb? Meenutamaks mulle, et ma peaks meilivahtimise asemel sisuliste asjade ja tõhusa teadustööga tegelema?

Naistepäev

Kuna hommikul vihma sadas, sisustasime naistepäeva matkamise asemel hoopis kodukäsitööga. Noh, eks eelmisest korrast olegi juba aega möödas. Ja ausalt ytelda need sebramustriga sukkpyksid passivadki Barbidele märksa paremini. Tervitused ka Pärtlile.

Meeskysimus

Tutvusime siin syvitsi II klassi kohustusliku kirjanduse hulka kuuluva raamatuga "Vanaema õunapuu otsas". Hommikusöögilauas tõstatas noorema põlve lugejaskond yhtäkki kysimuse, et kas vanaisasid võib ka endale ette kujutada.
Kontrollisin - "Vanaema õunapuu otsas" raamatus ei mainita kusagil kordagi yhtegi vanaisa. Isegi pildil, mida Andi enne vanaema ilmumist vaatab, on vanaema yksinda. Ja kõrvalmajja ilmuval memmel on kyll lapselapsed, kes on läinud Kanadasse, aga kas tal ka kunagi meest või poega on olnud, sellest meile ei räägita. Teose algupärand on ilmunud 1965. aastal Austrias.
Ja kes pole veel põhjusest aru saanud, siis siia kõrvale katkend Ülo Tuuliku samal aastal ilmunud merereisiraamatust "Aafrika kuum meri":
Või nooruke kursant Viktor Pavlov, pärit Velikije Lukist, kellelt ma täna roolivahis pärisin: "Ema elab sul ikka Lukis?" Ta vaatas mulle mõistvalt otsa ning ütles tagasi mõtte, millest oli alguse saanud see arglik lähenemine: 
"Isa tõesti ei ela. Minuvanustel Luki poistel on vähestel isad."

Elukeskkond - Emajõgi

* Osalus, sh digiosalus
* Elukeskkond - Emajõgi
* Vanad head lubadused
* Seotus Eesti ja Euroopaga, pildilolek

Leidsin selliste märksõnadega lehekese oma kapist selliste pykste taskust, mida ma omateada kunagi kandnud ei ole. Aga märkmed lehel on minu käega kirjutatud. Mysteerilised teated tulevikust?

Kujundite igavene sadu

Jajah. Lisaks konkureerivatele luuletajatele leidub majapidamises ka muude valdkondade kunstimeistreid. Transmeedialiste siirete taimelava muudkui laieneb.

Juhan Smuul 92

Sihuke dessant tulekul. Kuulutuses on Muhu valla kodukal olevaga võrreldes parandatud ka rektsiooniviga.

Mudaaugu ja Kääbaste

Väisasin stoliitsat. Taoliste toponyymide ja okserohelise dekoori abil siis innustatakse inimesi yhistranspordikasutusele.
Eks see milleks-kysimus painas mind juba varem, aga fotokas oli vahepeal paranduses.

Kesknädal

Ükskõik kui palju kordi ja missuguses eas me kevadet ka kohtame, tema tulek erutab ja rõõmustab meid ikka. Keda jätaksidki külmaks sinililled, esimesed õrnrohelised rohulibled, vete vulin ja metsa uimastav lõhn? Kõigi südant soojendab hellitav päike. Ärkav loodus äratab ka inimestes mõtteid, unistusi... 
Töölisliikumise pioneerid, kes said aru inimhinge kõige üllamatest tunnetest, valisid just selle aja tööinimeste vendluse, ühtsuse, solidaarsuse ja sõpruse tähistamiseks. Meie vanaisad ja isad, kes tsarismi ja kodanliku võimu päevil kusagil metsalagendikul kuulasid revolutsioonilisi kõnesid ja sõrmitsesid tööst karestunud kätega lilleõisi, lootsid, et tulevased põlvkonnad hakkavad elama selles ühiskonnas, millest nemad unistasid. 

Vaat kui mitte miski muu, siis see tekst häälestab inimest kindlasti tegelema looduskirjanduse-ainelise doktoritööga.  Kahjuks toppisin teise poole lehest mõtlematult pliidi alla enne, kui olin korralikult tutvunud lehe mittesyttivate kvaliteetidega. Ehkki ei saa ju ytelda, nagu poleks tegu sytitava tekstiga.
Allikas: Rahva Hääl nr 103 (6214), kesknädalal, 1. mail 1963.

Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?

Yhes kuus ilmuvate sissekannete arv näitab ilmekalt seda, et taaskord olen ma langetanud otsuse kellast kellani tööl käimise asemel vaesuses virelemise kasuks. Asendustegevustest juba puudu ei tule. TKM identiteedivaevustest ajendatud näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“ oli yks lõbustavamaid asju, mida ma viimasel ajal näinud. Ka klassitäis näitusega syvitsi suhestuvaid gymnasiste näis täiega lustivat.
Kõik muuseumitöötajad peaksid seda vaatama – ja ka kataloogi lugema, sest see sisaldab suuremat hulka olemuslikke kysimusi kui kolm ajakirja „Muuseum“ aastakäiku kokku.

Nojah, ja siin vist tulebki see skandaalne paradigmaatiline erinevus nähtavale – mina näiteks ka ei arva, et kunst peaks tingimata olema ilus ja vagusi seinal rippuma (nagu ka naisterahva põhiylesanne ei ole mu meelest ilus olla ja vagusi diivanil lebada), vaid on oluline, et ta esitaks kysimusi ja ootaks vastuseid, seda, et iga inimene oma sees neid vastuseid mõtleks ja teistega arutaks. Ei pea valmis tõdedega peale minema, ei kunstis ega elus. Julgus oma seisukohti esitada ja neid teiste omadega võrrelda ja tulemustest omi järeldusi teha, samuti julgus omi seisukohti muuta on vist ikka lastetoa kysimus. 

IMHO meenutab olukord institutsioonis seda, kui vabakasvatusega jõnglastele on uus ja nõudlik bonne tulnud, kes sunnib õhtuti hambaid pesema (loe: esitama enesele vaimse hygieeni seisukohast olulisi miks-kysimusi). Eks ikka on valus, kui mõtlema sunnitakse, miks ei ole.

Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus

Sai nädalavahetusel väikekodanlikult aega veedetud - kodumaise koguperefilmi mekkimiseks mobiliseerusid nagu yks mees kõik kolm generatsiooni kahelt korruselt; kellele mõjus peibutavalt syndmuskoht (Haapsalu), kellele žanr (krimi), kellele syndmus kui niisugune (viibimine kommertskinos).
Oli muidugi positiivne, et ekraanile oli toodud just muuseumitöötajate muresid (nt hirm muuseumi kinnipaneku ees), ehkki lugu ise oli kyllaltki standardne (kohe otsa lugesin Umberto Ecot, kes ytleb, et võte "leidsin vana käsikirja ja toon selle nyyd päevavalgele" on nii äraleierdatud, et selle kasutamist tuleks juba eos võtta kui sygavat irooniat) ja rollilahendused ka suht etteaimatavad (olgu-olgu, Tarvo Sõmer, kes tavaliselt igal pool politseinikke mängib, oli seekord pätt ja Tambet Tuisk oli politseinik).
Kloostris toimuv meenutas muidugi väga tänapäeva teadusetegemist - kloostriylem aga nõuab, et toodetagu talle 1.1. publikatsioone (s.t kulda ja homunkulusi); uurimistöö tegevjuht on see, kelle kätte on näiliselt asetatud see kirves, mis ebasobivad teadlased elimineerib, hoolimata sellest, et ta tegelikult saab aru, et elueliksiiri tegemine (3.2, kui mitte 6.6 tegevus) on olulisem. Ei puudu muidugi ka väike feministlik noodike (kõige andekam noorteadlane on tegelikult naissoost), aga eks ta hukatakse ka ysna kiiresti.
Noh, aga lõpuks ikkagi hea võidab paha kakluse teel.

On kaikki niinkuin ennenkin

Varem on olnud juttu, et kuue aastaga ei muutu suurt midagi. Tundub, et kahekymne aastaga ka eriti ei muutu. Kõik on sama ja sama tore: rand, seltskond, talvituvad veelinnud. Ainult optika on parem, seda kyll, jah.

Foto: Kuri Tuvi