Eesti loeb

Lugesin ka. Eks iga viis prokrastineerimiseks on sobiv, kui tuleks tegelikult hoopis kaks aastatepikkuse habemega asja ära lõpetada. Näppu hakkas E.L. Doctorow' Ragtime. Haakis hästi äsjatoimunud transpordi ja moderniseerumise töötoaga, muidu oli ka sujuv lugemine. Ja ka väga värskendav, et ei olnud mingi kodumaine klassika ega looduskirjandus, lihtsalt jutt, kus otsad kõik lõpus kenasti kokku läksid. Muidugi jah, nagu ma aru saan, fakti ja fiktsiooni ühtepõimimine on see teene, mille eest ELD-d tänase päevani hea sõnaga meenutatakse. Tõejärgse ühiskonna eelkäija, eksole.
Auto kui keskne tegelane tekitas mul taaskord seose "Pisuhännaga", aga - kontrollisin järgi - ei ole "Pisuhänna" telelavastuse taustamuusikaks motiivid Scott Joplini "The Entertainerist" vms ragtime-lugudest (on hoopis "Kungla rahva" ja "Ema südame" töötlused). Aga millise Eesti 80. aastate telelavastuse taustamuusika see siis on? Küsimus suurele ringile.

EW100

Nädalavahetus läks täitsa kultuurimaratoniks kätte. Reedel EW100 sarja "Kaarnakivi perenaine" Pärnus, pühapäeval "Ehmatusest sündinud rahvas" Estonias, vahele veel Filmimuuseum ja esmaspäeval ka putukasõbraliku planeerimise alase magistritöö kaitsmisele kaasa elamine TTÜs.
Väga lühidalt: "Kaarnakivi" oli Jaik & Kivirähk tuntud headuses, aus traditsiooniline teater; "Ehmatus" oli sihuke very nineties tehnoloogiline teater meets etnofutu. Ühisjooni:
* mõlemas etenduses kasutati videoprojektsiooni seal, kus hädasti poleks tarvis olnudki;
* mõlemas etenduses oli laval Stalini pilt;
* mõlemas etenduses olid laval tugevad naised, kes meestele ära tegid;
* mõlemal etendusel oli valdav osa publikust naissoost.
Noh ja see ühisjoon ka, et mõlemas lavastuses edastati sõnumit, et eesti asja juured on sügaval ürgmütoloogias, see EW100 on nagu pigem selline hea ettekääne aastatuhandete taha kaevumiseks.

Igitee

Käisin kinos. Maapiirkonnas saab seda teha vähem kui viieka eest. Eks uudishimu ajas ka. Üldiselt oli ootuspäraselt hea, ehkki 1937. aastal toimunud mittevenelaste ja nende kolhooside hävitamisest Venemaal räägib "Mõtusekuke viimne kogupauk" ka päris karmi loo.
Aga nagu soome filmide puhul tavaline, jäid mõned asjad, nagu näiteks peategelase siseelu, ikka mõnevõrra hämaraks. Või et mis mees ta siis ikkagi oli või kelleks seal Ameerikas kujunes? Mida uskus, millele lootis, keda tegelikult armastas? Negatiivse peategelase Kalloneniga seob Ketolat teatavat sorti perversne vastastikune sümpaatia, mille alused Kalloneni osatäitja iseenesest päris hästi lahti seletab.
Üks asi, millest ma veel oma nõrkade taustateadmiste tõttu alguses aru ei saanud, oli, et kes need musta autoga mehed olid, kes Ketolat kodus Soomes jälgisid ja kaasa viisid, sest samasugused autod ja mehed esinevad ju regulaarselt ka teisel pool piiri. Vene pool olid muidugi kagebešnikud, aga Soome pool olid hoopis äärmusparempoolsed, natuke vast meie vapside sarnased. Ja teatud määral ongi vahest just must auto selle loo peakangelane - suunab peategelase liikumisi seni, kuni ta lõpuks ise selle peale tuleb, et ise tuleb seda autot juhtida. Sobivat materjali jätkuks uurimusele "Kuidas auto eesti kirjandusse sõitis", heh, heh.